Selle teenistuse käigus vabastatakse teistesse maailmadesse piirangutena kinnijäänud eluenergia, mis on avaldunud mõju ka meie olemuse keldi, sh eKr aegsete eludele.
Selle vabanenud eluenergia laekumisel siia igapäevahetke teenistuse käigus käivitub tervenemine, lahenevad olukorrad ja suhtedraamad.
Selle vabanenud eluenergia laekumisel siia igapäevahetke teenistuse käigus käivitub tervenemine, lahenevad olukorrad ja suhtedraamad.
Kuuteenistuse ajal hoian mina, interdimensionaalne tervendav meedium Magissa, vastavalt osalejate taotlustele ja panustele tervendavat ruumi osalejate ümber just seal, kus nad teenistuse hetkel on.
Iga osaleja energiasüsteem saab tasakaalustatud vaimse ja füüsilise tasandiga just talle ainuomase mudeli järgi. Just nii palju, kui ta taotleb ja valmis on.
~
Vabastaval ja tervendaval Teenistusel© osalemise käivitab panus 12 või
42 (4 teenistust) või
120 (12 teenistust)
Südamerahu kontole* (vt. järgmine eelmine)
Panusega 120 (12 teenistust) kaasneb tasuta individuaalseanss kestvusega 80 min.
Teenistused toimivad ka lähedastele salakingitusena.
Teenistused "puhastavad" ka elu-, töö-, puhke-, riigi-, jms kohti.
Kohtade ja lähedaste info lisada panuse selgitusse või siin (kliki).
Osalus aktiveerub kohe peale panuse teostamist (sõltumata laekumise ajast). Ühe maksega võib teostada mitu panust. Osalejate täisnimede esitamine pole oluline. Piisab teadlikkusest ja osalemisele suunatud mõttest, millele vastuseks tervendav ruum tekib kohe peale panuse teostamist.
Tervendavad sündmused kulgevad teadvuse tasandil seal, kus osaleja on ja siis, kui talle sobib. Oluline on olla teadlik sellest, et käivitub tervenemine ja tekivad uued võimalused igapäevaelus.
*
Keldid on kultuurilt ja keelelt lähedased indoeuroopa hõimud, kes elasid I aastatuhandel eKr Lääne- ja Kesk-Euroopas.
Varaseimad kirjalikud andmed keltidest pärinevad eelkõige antiikautoritelt. Hekataios Mileetosest kirjutas neist 6. sajandil eKr, Herodotos5. sajandil eKr.
Keeleliselt kuuluvad keldid kolme rühma: gallia (Prantsusmaal, hääbunud), briti (enamuses sulandunud anglosaksi keelega) ja gaeli keel. Tähtsaimad keldi hõimud olid belgid,keltibeerid, helveedid, britid.
Tänapäeval keldi keeli kõnelevad rahvad elavad Iirimaal, Šotimaal, Walesis, Mani saarel ja Bretagne'is. Rahvastik, kultuur ja keel on kõige kauem ja ulatuslikumalt säilinud Briti saartel, eriti Iirimaal.
Kreeklased andsid nimetuse keltoi Kesk-Euroopa barbaritele, kes elasid Alpidest ja Doonaust põhja pool. Roomlased nimetasid neid hoopis galli – selle nimetuse kajastusi võime jälgida üle kogu Euroopa, alates Galaatiast tänapäeva Türgis, edasi Galliast, mis on tänapäeva Prantsusmaa, Galiitsiasse Põhja-Hispaanias ja gaeli keeleni Iirimaal,Šotimaal ja Mani saarel.Keldi tsivilisatsioon kerkis esile umbes 700 eKr Austrias – see oli niinimetatud Hallstatti kultuur. Hallstatti jõukuse allikaks oli sool, mida vahetati Kreekast ja Etruuriast pärit kauba vastu.
19. sajandil avastasid arheoloogid Hallstattis 2000 hauda. Sealt leidsid nad muu hulgas hõimupealike kehad, mis olid asetatud neljarattalistele vankritele. Nendega olid rikkalikud hauapanused – raudmõõgad, pronksist põimitud kaelavõrud ja muud ehted;kiivrid, kaunistatud imepäraste olenditega, nagu jäärapäine madu; toredad hobuserakmed. Seal oli rohkelt keedunõusid ja luid, mis viitasid suurtele teispoolsuse pidustustele. Nad olid elanud umbes aastal 700 eKr. Selline avastus avas akna keldirauaaega. Pronksiaja ühiskonnast, mille asemele nad ilmusid, on säilinud vähe tõendeid sõjakäikudest, nagu ka kõrge staatuse märke ehitiste või matuste puhul. See keldi rauaaja ühiskond näib aristokraatlikum oma juhtide uhkete kodade ja väärikate matustega. See kultuur levis lääne poole.
Umbes aastal 500 eKr oli Kirde-Prantsusmaal ja Reini keskjooksul La Tene'i kultuuri algperiood; selle järel läksid keldid märgatavalt liikvele. Alates 5. sajandist eKr tulid nad röövsalkadena lõunasse ja terroriseerisid Vahemere maade rahulikke linnriike. Kui nad valgusid Apenniini poolsaarele, võitsid nad etruskidelt Po jõe oru, asutasid 5. sajandil Milano ja rüüstasid Rooma linna aastal 390 eKr, Rooma riigis. Oma kõige laiema mõjuala saavutasid keldid umbes260 eKr ning neid peeti koos pärslaste ja sküütidega üheks kolmest rahvast barbarite Euroopas. 5. sajandi lõpupoole valgusid need hõimud lääne poole Galliasse, Britanniasse ja Iirimaale, edelasse Ibeeriasse, lõunasse Põhja-Itaaliasse ja Balkani poolsaare kaudu itta Väike-Aasiasse.
Keldid ei olnud üks rahvas, vaid tuhanded väikesed hõimud, kes mõnikord olid kuninga alla ühendatud. Nende keelel oli erinevaid kohalikke vorme. Põhiliselt olid keldid maainimesed, kes hindasid karja enam kui vilja. Nad näivad kangelaslike, riiakate, hooplevate, suurte joodikute ja suurte lihasööjatena. Karja varastamine oli rahvuslik sport.
Sõjas olid nad hulljulged ja väga head leinajad[4]. Keldid olid sõjakad, neid valitses militaarne aristokraatia; nad olid loovad – lõid imelist kunsti, mida iseloomustasid hoogsad ja tundelised voolavad jooned ning abstraktsed figuurid. Nad olid ka väga vaimsed ning uskusid tervesse hulka jumalatesse ja jumalannadesse[5]./.../
Bütsantsi Ammianus Marcellinus kirjeldab:
Peaaegu kõik gallialased** on pikad, heledapäised ja punapõsksed; hirmus kurjade silmadega, väga riiakad ja äärmiselt uhked ning ülbed. Terve võõramaalaste vägi ei suudaks vastu seista ühele gallialasele, kui ta kutsuks appi oma naise, kes on tavaliselt väga tugev ja sinisilmne, eriti kui ta pungitab oma kaela, kiristab hambaid ja vehib oma kahvatute kätega, mis on tohutult suured, ja hakkab jagama lööke ning laduma mükse, mis on nagu katapuldilt heidetavad viskerelvad.
Ta lisas, et nad on väga puhtad – isegi vaesed inimesed ei kandnud räbalaid.
Sugudevaheline võrdsus keltidel
Vanad ürikud räägivad, et keldi naised olid pikad, metsikud ning tugevad ja lahingus sama hirmuäratavad kui mehed. Keldi müntidel on sageli kujutatud alasti naine hobuse seljas võidukalt vehkimas oda või mõõgaga.
Müütiline iiri kangelane Cuchulainn läks Britanniasse sõjakunsti õppima; tema õpetajateks olid naised – Scathach (Varjuline) ja tema võistleja Aife (kõige kuulsam naissõdalane maailmas). Walesi kangelane Peredur sai oma sõjaväelise väljaõppe Gloucesteri üheksalt nõialt[4].
Esimese sajandi lõpus pKr kirjutab Tacitus, et keldid ei tee vahet mees- ja naissoost valitsejate vahel. Kuulsat Rooma-vastast mässu kuninganna Boudicca juhtimisel (60 pKr) toetas kõhklemata kogu provints. Kuninganna Cartimandua, kirdenaabrite brigantide liider, omas hõimus piiramatut võimu. Ta andis varasema ülestõusu juhi Caratacuse roomlastele aastal 47 välja ja aastal 53 kuuleme temast taas: ta on abikaasast lahku läinud, et abielluda arvatavalt noorema ja mehisema sõjakaariku juhiga[1].
Strabon kordab Poseidonise teadet ühe Gallia ranniku lähedal asuva saare kohta, kus samniitide naised elasid ilma meesteta, olles andunud ekstaatilisele Dionysose kummardamisele. Tegemist võis olla naiste kolledžiga, nagu oli keldi prohvetitel – vatedel. KaArtemidoros jutustab, et Britannia ranniku lähedal sooritavad naised ohvritalitusi, mis on pühendatud (puht naiste) jumalannade Demeterija Kore austamisele[1].
Ka druiidid võisid olla nii mehed kui naised. Me loeme kuldse sirbiga druiidi valgetest rüüdest, druiidist härjanahas tähnilise valgetest sulgedest peakattega, mille tiivad lehvivad. On ka kirjeldusi naisdruiididest mustas, kuldsed lindid rinnal risti[4].
Loe veel: https://et.wikipedia.org/wiki/Keldid** Gallia on roomlaste pandud nimi gallide (keltide) asualale, mis hõlmas täielikult tänapäeva Prantsusmaa, Luksemburgi ja Belgia alasid ning osaliselt Šveitsi, Põhja-Itaalia,Hollandi ja Saksamaa alasid.
Kuni 1. sajandi keskpaigani eKr oli Gallia keltide asuala, mis oli killustatud umbkaudu 80 alaks (civitas’eks). Piirkonda asustas 4 hõimu: belgid, gallid, akvitaanlased ja liguurid. Neil ei olnud ühtset riiki. Suguharude ühtsust kandsid druiidid – keldi usu preestrid.
Kommentaarid
Lisa kommentaar