Organismi sisekeskkonna happesuse tõus - atsidoos - pärsib energiaravi

Evolutsiooni käigus õiges vahekorras naturaalsete, kvaliteetsete toidu produktide tarbimisel inimese organism arenes selliselt, et suudab oma sisemiste reservide abil hoida happe-aluse tasakaalu. Praegusel ajal kasutab inimene põhiliselt tööstuslikul viisil saadud tooteid, milles ainete hapete ja aluste sisaldus on rikutud. Näiteks on teada, et viljade valmimise käigus neis sisalduvad happed peaaegu täielikult lagunevad, müügile aga ilmuvad praegu mittetäielikult valminud pooltoored aed- ja puuviljad, mis viivad organismi liigselt happeid.
Elu sündis ookeanis, inimese organism koosneb praegugi rohkem kui 70% ulatuses veest. Merevesi on tugevalt aluseline – pH väärtusega 8-8,5. Organism saab praegu leeliselise vee asemel neutraalset vett. Mõned spetsialistid soovitavad tekkinud ebakõla kõrvaldamiseks ühele klaasile veele alati lisada näpuotsatäis meresoola.

Verre sattunud liigsed happed neutraliseeritakse esmajärjekorras veres sisalduva aluselise (põhiliselt mineraalainete) puhverreservi abil, moodustuvad soolad. Kui selle süsteemi võimalused on ammendunud, liigsed  happed ladestuvad sidekoes,  kuskohalt nad suunatakse neerudesse, neutraliseeritakse mineraalsete ainetega, milliseid sellel eesmärgil organism kogub spetsiaalsetesse hoidlatesse  nahas, juustes, hammastes, küüntes, luudes, liigestes, soontes, moodustuvad soolad. Kusepõide peab sattuma juba neutraalse reaktsiooniga uriin. Kui hapete neutraliseerimine pole õnnestunud, siis tekib sagedane urineerimisevajadus, et säästa kusepõit kahjustuste eest. Toimub organismi varjatud hapestumine, verel on küll normaalne pH väärtus, kuid organismis on juba moodustunud hoidlad happeliste jääkide hoidmiseks, esineb arusaamatu väsimus, kõhukinnisus, valud kehas jne, vt edasi.

Happe-leelise tasakaalu nihe ülehappelisuse suunas

Kaasaja tingimustes nihkub peaaegu kõigil inimestel happe-aluse tasakaal happelisuse suunas (tekib atsidoos) järgmistel põhjustel:

• Evolutsioonikäigus  normaalsetes looduslikes tingimustes ei arenenud inimese organismis mehhanismid suurest kogusest liigsetest hapetest vabanemiseks. Käesoleval ajal organism saab toiduga vähe aluseid oma sisekeskkonna leeliselisemaks muutmiseks. Liigsete hapete väljutamine uriini abil on piiratud, kuna inimesed tarvitavad vett vähem kui on vajalik.
• Peaaegu 80% toodetest ja jookidest, milliseid kaasajal inimene tarvitab on happeid moodustavad (vt tabel lõpus).
• Praegu tarvitatav toit ei ole tasakaalustatud, temas sisaldub liigses koguses kas valke, suhkruid, küllastatud rasvhappeid või mitmesuguseid delikatesse. Toimub kahjulike toitumisharjumuste harrastamine, suure toidulisandite ja konservantide sisaldusega toodete tarvitamine. Tulemusena organismi elutegevuse käigus pidevalt moodustuvad liigsed süsi-, kusi-, piim-, äädik- ja soolhapped, milliseid  organism ei ole võimeline lagundama ja välja viima.
• Neerud on ülekoormatud või on haigestunud, seedesüsteem töötab halvasti või on ülekoormatud. Halvasti seedunud toit satub soolestikku, kus ta hakkab käärima ja muundub hapeteks.
• Liigne alkoholi tarvitamine, suitsetamine, ebaõige eluviis.
• Mõningate ravimite tarvitamine.
• Suured psüühilised koormused, agressiivsus, stress, depressioon.
• Ebaõige hingamine. Mõnedes kehapiirkondades, kus hapnikuga varustamine on häiritud, käivitub glükoosi anaeroobne lagundamine koos happe moodustumisega.
• Organismi vananemine.

Organismi hapestumise tunnused

Kui inimene toitub „normaalselt“, see tähendab sageli  tarvitab tasakaalustamatult liha, suhkurt ja jahutoite, sageli joob kohvi ning alkoholi, siis on organism üleküllastunud  hapetest ja inimesel avalduvad hapestumise sümptomid. Alalise hapestumise sümptomiteks on:

ärrituvus, agressiivsus, hajevilolek, alaline rahutus või pinge all olek, lootusetuse tunne, raskused õppustel või oma kohustuste täitmisel, unehäired, isutus või üldse toidust keeldumine. Inimene tunneb ennast pidevalt väsinuna, isegi igasuguse füüsilise koormuse puudumisel, eriline väsimus avaldub peale sööki, areneb krooniline väsimus, depressioon. Nina ja silmad on põletikulised, nahal võib esineda ekseem, pidevalt esinevad mingisugused arusaamatud valud, peavalud ja valud seljas, esineb kõhukinnisus ja -lahtisus, juuste välja langemine. Organismi kogunevate soolade hulga suurenemise – jääkainete kasvu tõttu teatud rakkude varustamine toitainetega muutub üha raskemaks, organism püüab seda vererõhu tõstmisega kompenseerida.

Nimetatud sümptomite abil annab organism teada, et ta ei suuda enam toime tulla liigsete hapetega ja vajab viivitamatut abi. Enamikel juhtudel on hapestumise sümptomid kergelt kõrvaldatavad toitumise korrigeerimise ja teiste meetmete kasutamisega (vt allpool).

Milleni lõpuks viib happelisuse tõus organismis?

Hapestumise mõõtmine. Hea leelispuhvri olemasolu korral veres liigsed happed temas neutraliseeritakse. Vere pH näit võib olla täiesti normi piires, samal ajal organismi muud piirkonnad võivad olla hapestunud. Seepärast eriti tihti  organismi hapestumist ja selle dünaamikat mõõdetakse organismi muudes vedelikes – uriinis (uriini neutraalsele reaktsioonile vastab pH väärtus 7, pH väärus 5 tähendab juba väga tugevat hapestumist), süljes (neutraalne reaktsioon vastab pH väärtusele 6,9-7,0). Täpsemat saab pH-d mõõta pH-meetritega.

Kõige sagedamini mõõdetakse pH-d siiski lakmuspaberiribadega (näiteks Saksa firma Merck pH-Indikatorstäbchen, mis vastavalt keskkonna happelisusele muudab oma värvi (saab osta RemedyWay e-poest).  Uriini pH väärtus normaalselt päeva jooksul märgatavalt kõigub. Kella 17.00 paiku  võib pH näitaja uriinis olla kõige kõrgem päeva jooksul toiduga aluste sattumisega organismi tõttu. Öö jooksul püüab organism liigsetest hapetest vabaneda. Organismi hapestatust on kõige parem jälgida hommikuse uriini pH väärtuse järgi (mõõtmiseks võtta uriini urineerimise keskel). Kui selle pH väärtus on alla 7, siis tuleb regulaarselt iga päev kasutada abinõusid happesuse vähendamiseks.

Organismi happe-aluse tasakaalu on alati peetud meie tervise  üheks  tähtsamaks näitajaks. Siiski, isegi tänapäeval, ei loe enamik arste happe-aluse tasakaalu häireid tõsiseks hädaohuks tervisele, vaadeldes seda pigem kui ainevahetuse probleemi. Käesoleval ajal arvatakse, et ca 70% elanikkonnast kannatab organismi ülehappesuse all, seepärast panevadki arstid Saksamaal kõige sagedamini diagnoosi – „Te ei ole haige, teil on ülehappesus“  ja alles peale ülehappesuse kõrvaldamist alustatakse raviga.
    Millepoolest organismi ülehappesus on halb:

• ainevahetus on häiritud, tekib tselluliit, hakkavad laienema veenid;
• tühjenevad mineraalainete varud (kaltsium, naatrium, kaalium, magneesium), organism hakkab neid laenama sidekoest, veresoontest ja luudest, püüdes nende abil kõrvaldada hapete liiga. Organism demineraliseeritakse, sooned ja luud muutuvad haprateks, võib alata selgroolülide deformeerumine, luumurdude sagenemine jms;
• erütrotsüüdid muutuvad „kõvaks“, koed ja kõhred kuluvad, väheneb ensüümide aktiivsus, hapete soolad ladestuvad liigestes;
• hapestatud keskkonnas aktiveerub patogeense mikrofloora, bakterite, viiruste, seente tegevus, tekivad põletikud, kaaries (viimane tekib ainult sülje ülehappesuse tõttu) ja mitmesugused püsivad seenhaigused;
• organismi koguneb suures koguses mitmesuguseid jääkaineid, hakkavad arenema vähirakud (kui vähirakud paigutati happelisse keskkonda, siis hakkasid nad seal aktiivselt arenema, aluselises keskkonnas aga hävisid);
• võivad areneda kubemesong, glaukoom, podagra, artriit, reuma, osteoporoos, parodontoos, siseorganites võivad tekkida kivid, ennekõike neerudes ;
• aeglustub verevoolavus, halveneb kudede varustamine hapnikuga, tõuseb vererõhk;
• nõrgeneb immuunsüsteem;
• oluliselt langeb igasuguse ravi efektiivsus või ravimine üldse ei toimi paljude ravipreparaatide (arütmia vastased vahendid, diureetikumid jt) tarvitamisel, eriti krooniliste haiguste korral.

Kuidas olukorda parandada? Milliseid abinõusid võib kasutada.

Peale organismi hapestumise avastamist vastavate  sümptomite või haiguste tekkimisel ja pH näidu täpsustamisel uriinis  tuleb alustada organismist hapete väljaviimisega. Taastada mineraalainete ärakulutatud varud, järk-järgult  minnes üle piisavalt leeliseid moodustavaid aineid sisaldavate toodete tarbimisele (vt tabel allpool), täielikult menüüst välistada hapestavad produktid. Püüda koostada menüü ja süüa ühepalju happelist ja aluselist toitu. Eriti hästi on tasakaalustatud jaapani toidud, mis sisaldavad ühepalju kala ja riisi. Mitte tarvitada alkoholi, suitsetada, vältida negatiivseid emotsioone ja stressi, üldse hoida kinni tervest eluviisist. Samm-sammult sellega kõrvaldada elamist segavaid hapestumise sümptomeid ja liikuda tekkinud haiguste kõrvaldamise suunas. Uriinis pH näitaja suurenemist normaalse väärtuseni kontrollida pH ribadega algul 2-3 päeva tagant, lõpus nädala tagant.

1. Hakata aluseliselt toituma:
   • Hoolikalt mäluda toitu, et see imbuks hästi süljega läbi, suureneks toidu aluselisus.
   • Alati on kõige parem hommikuti puuvilju süüa. Lõuna- ja õhtusöögi menüüs peavad alati olema toidud värsketest aedviljadest ja rohelisest materjalist: toores riivitud peet, porgand, väikesteks tükkideks lõigatud toores valge või punane kapsas, maapirn, kõrvits, till, seller, sibul, küüslauk jne. Alati kasutada menüüs leeliseid moodustavaid aineid sisaldavaid tooteid ja produkte.
   • Happe-leelise vahekorra tasakaalustamise esimestel nädalatel kõrvaldada toidust happesuse taset tõstvad tooted ja produktid. Esimeses järjekorras liha, piimatooted, munad, kala, kali, kompotid. Mõne nädala jooksul minna täielikult üle ratsionaalsele toitumisele, milles loomsed tooted (neis on ülekaalus happelised mineraalained – fosfor, väävel jt) on tasakaalustatud taimsete toodetega (neis on ülekaalus aluselised mineraalained – kaltsium, magneesium, kaalium, räni jt) vahekorras 1:(4-7). Parem on kasutada liha mitte rohkem kui 1-2 korda nädalas.
   • Väga hästi leelistavad organismi värskelt valmistatud mahlad (kõige paremini porgandi- ja arbuusimahl) ja rohuteed osjast, lutsernist, võilillest ja teistest leelistelistest ning jääkaineid väljutavatest taimedest.
   • Keeta loomsetest luudest puljong: 1 kg luid panna kiirkeetjasse (see on vajalik keemisel kõrgema temperatuuri saavutamiseks) 3 l vett, lisada 2-3 tl soola, loorberilehti ja keeta mitte vähem kui 5 tundi, jahutada ja panna külmkappi, seejärel riisuda pinnale kerkinud rasv. Võtta 1-2 spl peale iga söögikorda. Tugeva hapestatuse korral võib juua 0,5 kl soojendatud puljongit (tarretist).
   • Happe-leelise tasakaalu saavutamiseks ja  hoidmiseks on kasulik korraldada tühjenduspäevi (1-3 korda nädalas) mille ajal süüa vaid aed- ja puuvilju.
2. Korrapäraselt iga päev süüa 1-3 tl munakoorepulbrit. See pulber tuleb ise valmistada: eraldada kile munakoorest, koor kuumutada ja jahvatada kohviveskis peeneks ja seejärel tarvitada. Kui hapestumine on tugev,  juba ilmnevad esimesed valutunnused, peapööritus, siis tuleb 2 korda päevas enne sööki juua 1-1,5 kl vett kuhu on lisatud 1-2 tl söögisoodat (või korallkaltsiumi või munakoorepulbrit). Valutavatele kohtadele tuleb panna sidrunimahlaga segatud munakoorepulbrit jne.
3. Korraldada vee joomine vastavalt normile (30-35 ml 1 kg kehakaalu kohta). Kui vaatamata neutraliseerivate vahendite kasutamisele on uriin jätkuvalt happeline tuleb suurendada joodava vee kogust või tarvitada  ainult keedetud kraanivett (keetmine tõstab pH väärtuse 5,9-lt kuni 7-ni).
4. 2-3 korda nädalas käia vannis mitte vähem kui 1,5-2 tundi (neutraliseerimine ja puhastumine algab alles tunni aja pärast) liigse happe väljutamiseks naha kaudu. Vannivette lisada mõned supilusikatäied söögisoodat, et vee pH väärtus oleks ca 8,5 (võib mõõta pH ribaga). Vee temperatuuri hoidmiseks 36-38º C juures lasta aeg-ajalt sooja vett juurde voolata.
5. Minimaalselt 1 kord päevas masseerida kogu kõhu piirkonda, eriti hoolikalt kõvemaid kohti. Taastada ja aktiveerida kõhuõõne vereringet spetsiaalsete harjutustega. Seejuures tugevneb vereringlus, toimub siseorganite puhastamine ja hapete neutraliseerimine.
6. Sooritada looduses pikki jalutuskäike, samaaegselt harjutades korrapärast rütmilist hingamist. Liigsed happed hingatakse välja, organismi varustatakse hapnikuga, väheneb glükoosi anaeroobse lagundamise kohtade tekkimise tõenäosus ja kusihappe moodustumine.
7. Füüsilised harjutused  tõstavad oluliselt pH väärtust. Näiteks:
   • tegeleda kiire kõnni, jalgrattasõidu, ujumisega (mitte kloorises vees) jms mitte vähem kui 20 min päevas. Seejuures hästi higistada ja hoida pulsisagedus 130 lööki min mitte vähem kui 10 min jooksul.
   • Igapäev viia läbi hingamistreeninguid. Tule mõne minuti jooksul kiirelt jooksta, kuni ei ole raske hingata, seejärel odata 3-4 minutit kuni kuni hingamine taastub ja nii toimida mitu korda järjest. Õhu puuduse tulemusel hakkab organism välja töötama ergutavaid aineid nn biogeenseid stimulaatoreid, mis parandavad hapniku ioniseerimist, rakkudel suureneb hapniku vastuvõtlikkus, rakud kaotavad „loiduse“ ja hakkavad täiel võimsusel tööle.
8. Peale neutraalse keskkonna tekkimist organismis (uriini pH väärtus tõuseb 7-ni), tuleb  kindlasti hakata korrapäraselt käima saunas laval vihtlemas. Organismi puhastub,
   kõrvaldatakse põletikulised protsessid, haigused taanduvad. Tulemusena eluiga üldse pikeneb 9-10 aasta võrra.

Organismi happesuse taset tõstvat taimed ja produktid

Avokaado, alkohoolsed joogid, arahiis, rohelised banaanid, oad, igasugused keedised, sink, kraanivesi (keetmata), herned, praekartul, kartulikrõpsud, ketšup, koka-kola, vorst, kompvekid, kohvi, tärklis, limonaad, majonees, koorevõi, mereannid, jäätis, liha ja lihatooted (sealhulgas igasugused puljongid), õlu, sulatatud juust, nisujahu tooted, lihvitud riis, igasugune kala, suhkur, rõõsk koor, pastöriseeritud mahlad, supikuubikud, tordid, äädikas, konserveeritud puuviljad, must tee ja munad.

Organismi leeliselisuse taset tõstvad taimed ja produktid

Aniis, arbuus, artišokk, baklažaanid, kaunviljad kui neid 12 tundi leotada, kaalikas, kirsid, nelk, roheline hernes, idandatud tatar, seened, pirnid, melon, terved terad (leib, pudrud jne), rosinad, ingver, viigipuu, kabatšokk, kapsas (brüsseli-, punane-, valge-, lill-, nuikapsas, brokkoli), kartul, jõhvikas, koriander, tangud kui neid pool tundi enne keetmist leotada, maisiõli, sidrun, sibul, linaõli, mesi, mandlid, ilma gaasita mineraalvesi, merevetikad, porgand, jäme jahu, astelpaju, kurgid, oliiviõli, töötlemata pähklid kui neid pool tundi enne söömist leotada, pastinaak, must pipar ja kibe punane pipar, petersell, päevalilleõli, värsked tomatid, hirss, redis, must rõigas, riis, punane peet, seller, töötlemata seemned kui neid pool tundi enne leotada, ploomid, värskeltvalmistatud aed- ja puuviljamahlad, porgandi-, arbuusi-, peedi- ja õunamahl, spargel, köömen, maapirn, peaaegu kõik ravimtaimed, till, apteegitill, datlid, igasugused valminud puuviljad, sigur, rohuteed, murelid, kuivatatud ploomid, küüslauk, šokolaad, spinat ja õunad.

Autoriõigustega kaitstud, 2013. a lõpus ilmunud V. ja L. Mihkelsoo raamatu “Isetervendaja käsiraamat – avasta ja kõrvalda kõik sinu organismis tekkinud funktsioneerimise takistused” 12. peatüki väljavõte. Toimetamata tekst on avaldatud septembris 2013.a.