Armastusest

Armastus on kategooria, mida on väga raske teaduslikult piiritleda, targa sõnaga öeldes kvantifitseerida. Antoine de Saint-Exupéry on kenasti öelnud, et armastus on mitte teineteisele otsa vaatamine, vaid koos ühes suunas vaatamine.
Tammsaare jätab jah mulje, nagu oleks suure töö ja vaeva peale armastus ikkagi tulemata jäänud. Täpselt samuti võib aga ka öelda, et armastus oli Vargamäel kogu aeg olemas.
Kuidas saab teistmoodi seletada seda, et inimene matab terve oma elu ühte maatükki, püüdes seda harida, seal lapsi üles kasvatada, püüdes selle kaudu kogu elu parandada?
See on võimalik ainult siis, kui seda kohta väga sügavalt armastatakse.
Austria matemaatik Kurt Gödel tõestas kaheksakümne aasta eest, et pole olemas ideaalset seadustikku, ikka võib tekkida olukord, mida seaduste järgi ei saa mõista õigeks ega valeks.
Sama lugu on armastusega, see võib olla nii meeletult erinev. Me ei saa end kunagi täielikult panna teise inimese olukorda, kui teda valdab armastus.
Eesti keel teeb vahet armastuse ja armumise vahel, kuid inimene, kes ise on selle laine sees, ei tee.
Kas armastus on siis laine?
Nimetame teda parem tsunamiks! Laine on üks meie maailmakorra alussambaid, nähtav maailm on meile tuntav kahe kategooria kaudu: aine ja laine.
Laine on puhas energia, mis levib keskkonnas, seejuures keskkond ise eriti ei liigu. Armastus on teistsugune, tema jääb inimese sisse ja haarab inimese endaga kaasa.
Selles mõttes ei ole armastus klassikaline laine, vaid pigem soliton, jääva kujuga lainepakett, mis on suuteline endaga massi kaasa viima. Armastus on suuteline muutma meid tundmatuseni.
SEITSMES KÜSIMUS. Kas me mõistusega olenditena oleme universumis üksi?
Seda me ei tea. On alust arvata, et me ei saagi seda mitte kunagi teada.
Võib leida tõenäosuse Maa-sarnaste planeetide ja eluvormide esinemise kohta teises universumi otsas, kuid kommunikatsioon universumi kaugete osade vahel tundub olevat võimatu.
Ma rõhutan sõna “tundub”, sest paljud asjad, mida varem peeti võimatuks, on nüüdseks igapäevased. Näiteks õhust raskemad lennuvahendid.
Kuid samas on maailmas asju, mida polegi põhimõtteliselt võimalik teada, näiteks seda, kas täna aasta pärast sajab vihma või paistab päike. Nii et on piirid, millest me ei saa ka teoreetiliselt üle hüpata.
KAHEKSAS KÜSIMUS. Kas eestlaste rahvaarvu kahanemine lõpeb meie väljasuremisega?
Eestlased on omapärase rahvakilluna tulnud aastatuhandete jooksul välja paljudest ajaloovapustustest. Meie mõtlemises on vist midagi, mis on lasknud meil siin, maailma ristteel, püsima jääda.
Nii tugeva vaimujõuga rahvas nagu juudid on veel kauem vastu pidanud, nende rahvuslik identiteet on püsinud kahe tuhande aasta vältel, ilma et neil olnuks oma riiki.
Me võime sellest järeldada, et kui oleme vaimult piisavalt suured, siis on meil suur šanss püsima jääda. Ja vastupidi: me võime olla väga suured rahvaarvult, aga kui oleme väetid vaimult, siis võime rahvana kaduda.